..on nii igav, et meelega otsid tegevust.
..tahaks jubedalt kellegagi suhelda aga ei oska midagi öelda, ega teemat alustada.
_____
Ah jaa, uudisena lisasin nüüd igale postituele jagamise nupu. Põhimõtteliselt peaks töötama aga pole täiesti kindel.
Ei olnud plaanis küll nö suuremale publikule seda avada aga miks siis ka mitte.
teisipäev, 29, detsember 2009
pühapäev, 27, detsember 2009
Nii ma tunnengi, et ma olen kodus.
Terve maja on ainult minu päralt ning mina veedan kogu oma aja elutoas, kus ainukeseks valgusallikaks on väike punane küünal laual ning televiisori hele kuma. Televiisorist jookseb miljon korda nähtud film kuid seinte külge riputatud kõlaritest kõlab head muusikat.
Erinevalt tavalistest väikestest puhkustest kodus üritan ma hoida inimestega suhtlemisest võimalikult kaugele. Miks? Sest ma olen väsinud mõneks ajaks. Tean, et kui ma Tartu tagai jõuan saan inimestega räägitud toidu alla ja toidu peale. Praegu see kõlab küll nagu halb asi aga ma ei tahtnud, et see niimoodi kõlaks. Ainuke viis inimestega suhtlemiseks on praegu ainult minu blogi ning twitter. Heal juhul ka google docs.
Haiguse taandumist pole oodata, sest täna oleks äärepealt ennast hingetuk ja oimetuks köhinud. Veab kui uue aasta vastu võtmiseks Tartusse jõuan ning veel rohkem kui Jaanuariks tööle jälle seada saan.
Uusaastakingiks teen endale raamatu..ja ilmelt midagi Petrone prindilt.
Eile kui mööda internetiavarusi tilbendain avastain kellegi twitteri kontolt, et Dylan Moranilt on uus stand-up väljas. Seekord siis nimetusega What It Is.
Siin on esimene osa. Ülejäänud seitse loodan, et leiate ise.
Ahjaa, kui ma juba siin võimaluse sain oma arvamust avaldada siis ma ka seda teen. Kindlasti kordab ta nii mõningaid nalju, mis ta tegi Monsteris ning ka Like Totallys ning kui naljad pole samad siis on nad ehitatud samale baasile, kuid mis seekord silma paistis oli see, et Moran paneb rohkem rõhku vanusele kui riikidele. Ärge saage valesti aru, uusi nalju on ka kindlasti tal mitmeid ning kindlasti tasub see vaatamist. Eile öösel ja täna hommikul naersin ning köhisin ma kordamööda. Mees on lihtsalt nii mõnusa jutuga kui ta juba Black Booksi aegadest meelde on jäänud.
Poleks mul nii nilbelt aeglane internet siis ma praegu blogi kirjutamise asemel mängiks Torchlighti. Google it.
Ja kõige selle peale ütleks - Bake me a fucking cake or go away!
Terve maja on ainult minu päralt ning mina veedan kogu oma aja elutoas, kus ainukeseks valgusallikaks on väike punane küünal laual ning televiisori hele kuma. Televiisorist jookseb miljon korda nähtud film kuid seinte külge riputatud kõlaritest kõlab head muusikat.
Erinevalt tavalistest väikestest puhkustest kodus üritan ma hoida inimestega suhtlemisest võimalikult kaugele. Miks? Sest ma olen väsinud mõneks ajaks. Tean, et kui ma Tartu tagai jõuan saan inimestega räägitud toidu alla ja toidu peale. Praegu see kõlab küll nagu halb asi aga ma ei tahtnud, et see niimoodi kõlaks. Ainuke viis inimestega suhtlemiseks on praegu ainult minu blogi ning twitter. Heal juhul ka google docs.
Haiguse taandumist pole oodata, sest täna oleks äärepealt ennast hingetuk ja oimetuks köhinud. Veab kui uue aasta vastu võtmiseks Tartusse jõuan ning veel rohkem kui Jaanuariks tööle jälle seada saan.
Uusaastakingiks teen endale raamatu..ja ilmelt midagi Petrone prindilt.
Eile kui mööda internetiavarusi tilbendain avastain kellegi twitteri kontolt, et Dylan Moranilt on uus stand-up väljas. Seekord siis nimetusega What It Is.
Siin on esimene osa. Ülejäänud seitse loodan, et leiate ise.
Ahjaa, kui ma juba siin võimaluse sain oma arvamust avaldada siis ma ka seda teen. Kindlasti kordab ta nii mõningaid nalju, mis ta tegi Monsteris ning ka Like Totallys ning kui naljad pole samad siis on nad ehitatud samale baasile, kuid mis seekord silma paistis oli see, et Moran paneb rohkem rõhku vanusele kui riikidele. Ärge saage valesti aru, uusi nalju on ka kindlasti tal mitmeid ning kindlasti tasub see vaatamist. Eile öösel ja täna hommikul naersin ning köhisin ma kordamööda. Mees on lihtsalt nii mõnusa jutuga kui ta juba Black Booksi aegadest meelde on jäänud.
Poleks mul nii nilbelt aeglane internet siis ma praegu blogi kirjutamise asemel mängiks Torchlighti. Google it.
Ja kõige selle peale ütleks - Bake me a fucking cake or go away!
Leidsin lõpuks üles Kadri blogi ja leidsin seal sellise asja. Kuna aega oli üle otsustasinka sellise asja ära täita.
IF YOUR LIFE WAS A MOVIE, WHAT WOULD THE SOUNDTRACK BE?
So, here’s how it works:
1. Open your library
2. Put it on shuffle
3. Press play
4. For every question, type the song that’s playing
5. When you go to a new question, press the next button
Opening Credits: Mew - Tricks
What they gonna do to me?
Just when I thought I’d be
Done with all the memories
Falling in love: Indigolapsed - Koiduhirm
Kes on tulnud, kes on läinud.
Kes on jäänud ilma valuta.
Kes on enda sisse ära kadunud.
Kes on varjus, kes on varjuta.
Sex Scene: System of a down - B.Y.O.B
WHY DO THEY ALWAYS SEND THE POOR!
Barbarisms by Barbaras
With pointed heels.
Victorious, victorious, kneel.
Breaking Up: Electric eel - Beat me
(lyrics were not available)
Life’s OK: Mew - she came home or christmas
Don't touch her there
She's blindfolded
She remembers on the bus
Into my heart, don't remember
Like you left us, without notice
Now you've come back
Like you left us, like you owe us
Into my heart
Mental Breakdown: Indigolapsed - ei tea kumb?
Üks meist on liiga liiga ilus
Aga ei tea ei tea kumb
Üks meist on liiga liiga valge
Ja ta kukub lumehange
Miks pisar maitseb nagu sool
Ja naeratus on nagu mesi?
Driving: Bob Marley - Is this love
I wanna love you and treat you right;
I wanna love you every day and every night:
We'll be together with a roof right over our heads;
We'll share the shelter of my single bed;
Final Battle: Miles Davis - Cool jazz
Death Scene: Linkin Park - My December
this is my december
this is my time of the year
this is my december
this is all so clear
Funeral Scene: Vennaskond - ostap benderi laul
Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt – pisaraid ei vala:
- Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
Et šansse keegi oksjonil ei müü.
End Credits: Immortal Technique - Dance with the devil
I once knew a nigga whose real name was William
his primary concern, was making a million
being the illest hustler, that the world ever seen
he used to fuck moviestars and sniff coke in his dreams
Teate...niimõningad asjad läksid päris täppi,kui ülejäänud aga läksid kardinaalselt. Suffle on kord juba selline. Aga selline soundtrack mulle täitsa meeldiks.
IF YOUR LIFE WAS A MOVIE, WHAT WOULD THE SOUNDTRACK BE?
So, here’s how it works:
1. Open your library
2. Put it on shuffle
3. Press play
4. For every question, type the song that’s playing
5. When you go to a new question, press the next button
Opening Credits: Mew - Tricks
What they gonna do to me?
Just when I thought I’d be
Done with all the memories
Falling in love: Indigolapsed - Koiduhirm
Kes on tulnud, kes on läinud.
Kes on jäänud ilma valuta.
Kes on enda sisse ära kadunud.
Kes on varjus, kes on varjuta.
Sex Scene: System of a down - B.Y.O.B
WHY DO THEY ALWAYS SEND THE POOR!
Barbarisms by Barbaras
With pointed heels.
Victorious, victorious, kneel.
Breaking Up: Electric eel - Beat me
(lyrics were not available)
Life’s OK: Mew - she came home or christmas
Don't touch her there
She's blindfolded
She remembers on the bus
Into my heart, don't remember
Like you left us, without notice
Now you've come back
Like you left us, like you owe us
Into my heart
Mental Breakdown: Indigolapsed - ei tea kumb?
Üks meist on liiga liiga ilus
Aga ei tea ei tea kumb
Üks meist on liiga liiga valge
Ja ta kukub lumehange
Miks pisar maitseb nagu sool
Ja naeratus on nagu mesi?
Driving: Bob Marley - Is this love
I wanna love you and treat you right;
I wanna love you every day and every night:
We'll be together with a roof right over our heads;
We'll share the shelter of my single bed;
Final Battle: Miles Davis - Cool jazz
Death Scene: Linkin Park - My December
this is my december
this is my time of the year
this is my december
this is all so clear
Funeral Scene: Vennaskond - ostap benderi laul
Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt – pisaraid ei vala:
- Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
Et šansse keegi oksjonil ei müü.
End Credits: Immortal Technique - Dance with the devil
I once knew a nigga whose real name was William
his primary concern, was making a million
being the illest hustler, that the world ever seen
he used to fuck moviestars and sniff coke in his dreams
Teate...niimõningad asjad läksid päris täppi,kui ülejäänud aga läksid kardinaalselt. Suffle on kord juba selline. Aga selline soundtrack mulle täitsa meeldiks.
reede, 25, detsember 2009
Twitter: parandaja või hävitaja?
Mis on Twitter? Loojad nimetavad seda mikroblogiks. Vaid 140 tähemärgiga saad muuta ennast maailmale nähtavaks. Täpelt nagu tavalises suures mahus blogis võid sa seal kirjutada ükskõik millest ning reklaamida üks kõik mida. Keegi ei peata sind, sest kui neid ei huvita mida sa kirjutad, siis nemad sind ei jälgi. Lihtne.
Lihtne võimalus tähelepanu otsijatel saada kontakti uute inimestega, kes neist välja teeksid. Lihtne võimalus promoda oma tooteid ning ennast. Lihtne võimalus astuda kontakti ülejäänud maailmaga või sellest hoopis eemalduda.
Astuks korra sammu kõrvale sellelt teelt. Hiljuti sattsin üle pika aja taas külastama saiti blog.tr.ee kuhu võib igaüks üles riputada enda blogi selleks, et seda teistele näidata. Sellelt lehelt võib näha leida kõike alates poliitikute vabavormis propaganda kuni inimeste kõige initiimsemate tunneteni. Lektuuri jätkub inimestel seal sajanditeks ja sajanditeks.
Kuid milliseid blogisi me siiski jälgime? Eelkõige enda lähemate sõprade ja tuttavate omi, kus kui hästi läheb me omagi nime leiame. Alles järgmine samm on kõik ülejäänud ja kõik praktiline. Selle leidmisega läheb aga juba keeruliseks. Kes suudaks lugeda läbi sadu lehekülgi tekste. Selleks ongi meie jaoks loodud uus võimalus kõigest lühikeselt, justkui mööda minnes säutsuda (Tweetida).
Avades ennast kogu ilma ees vaid paari tähe, sõna, lausega suudame me viia ennast kogu ülejäänud maailmast kaugemale. Rohkem kui kord olen ma kuulnud oma tuttavate suust sõnu „kas sa mitte sellest juba oma blogis ei kirjutanud“ ning see viib edasi selleni, et valik vestlusteemadest jääb päris kesiseks (üks peamisi põhjuseid miks ma oma blogi olen vahetevahel kinni pannud, sest sellest lollist harjumusest siia kirjutada on raske üle saada).
Firmad ning muud sarnased olevused on leidnud twitteri enda jaoks väga hea võimaluse kus ennast reklaamida. Poliitikud koha, kus oma maailmavaadet teistele pähe määrida. Muud inimesed aga koha kus oma tegevustest rääkida. On mõistetav, et tänapäeva ühiskonnal (kuhu mingil määral ka mina kuulun) on väga lühike tähelepanu võime. Suurem osal on raske keskenduda internetis millelegi, mis on väga pikk ning kus ei ole pilte juures. Meie oleme need, kellel on interneti browseris lahti rohkem kui üks vaheaken ning taustaks kõlab veel YouTube’is töötav video.
Väikse tähelepeanu võime ning suure tähelepanu vajadusega oleme me kolinud Twitterisse kus me oma tegemistest saame teisetle veel lühemalt teada anda kui me seda kunagi varem olnud. Sellest tekib ka minu mure. Meie tähelepanuvõime väheneb veelgi ning meie suhtlemisoskus väheneb. Me küll õpime ütlema midagi väga konkreetselt ning otse aga kas me suudame öelda ka midagi vajalikku. Vähesed suudavad.
Twitter on vaikselt võtmas üle kõiki erinevaid sotsiaalseid võrgustikke. Selleks, et olla tänapäeval kõigest ning kõigist teadlik, peab sul olema Twitteris konto.
Pean minagi ausalt tõdema, et mul on Twitteri konto ning minagi kipun kahjuks liigselt aega veetma Twitteris ning ülejäänutes suhtlusportaalides. See ei olegi mõeldud väga just arutleva jutuna aga hoiatavana.
See milleni ma jõuda tahtsin ning nagu näha mitte just väga otset teed pidi oli järgnev:
Twitteriga suudame me öelda midagi konkreetset ning suudame hoida ennast kasutamast nii liigseid emotsioone ja emotikoone. See, et me vähendame kvantiteeti ei tähenda, et me parandaks kvaliteeti. Tasuks kriitilise pilguga üle vaadata, mida kõike me kirjutame ning kuidas me ennast väljendame. See autor kaasa arvatud.
Lihtne võimalus tähelepanu otsijatel saada kontakti uute inimestega, kes neist välja teeksid. Lihtne võimalus promoda oma tooteid ning ennast. Lihtne võimalus astuda kontakti ülejäänud maailmaga või sellest hoopis eemalduda.
Astuks korra sammu kõrvale sellelt teelt. Hiljuti sattsin üle pika aja taas külastama saiti blog.tr.ee kuhu võib igaüks üles riputada enda blogi selleks, et seda teistele näidata. Sellelt lehelt võib näha leida kõike alates poliitikute vabavormis propaganda kuni inimeste kõige initiimsemate tunneteni. Lektuuri jätkub inimestel seal sajanditeks ja sajanditeks.
Kuid milliseid blogisi me siiski jälgime? Eelkõige enda lähemate sõprade ja tuttavate omi, kus kui hästi läheb me omagi nime leiame. Alles järgmine samm on kõik ülejäänud ja kõik praktiline. Selle leidmisega läheb aga juba keeruliseks. Kes suudaks lugeda läbi sadu lehekülgi tekste. Selleks ongi meie jaoks loodud uus võimalus kõigest lühikeselt, justkui mööda minnes säutsuda (Tweetida).
Avades ennast kogu ilma ees vaid paari tähe, sõna, lausega suudame me viia ennast kogu ülejäänud maailmast kaugemale. Rohkem kui kord olen ma kuulnud oma tuttavate suust sõnu „kas sa mitte sellest juba oma blogis ei kirjutanud“ ning see viib edasi selleni, et valik vestlusteemadest jääb päris kesiseks (üks peamisi põhjuseid miks ma oma blogi olen vahetevahel kinni pannud, sest sellest lollist harjumusest siia kirjutada on raske üle saada).
Firmad ning muud sarnased olevused on leidnud twitteri enda jaoks väga hea võimaluse kus ennast reklaamida. Poliitikud koha, kus oma maailmavaadet teistele pähe määrida. Muud inimesed aga koha kus oma tegevustest rääkida. On mõistetav, et tänapäeva ühiskonnal (kuhu mingil määral ka mina kuulun) on väga lühike tähelepanu võime. Suurem osal on raske keskenduda internetis millelegi, mis on väga pikk ning kus ei ole pilte juures. Meie oleme need, kellel on interneti browseris lahti rohkem kui üks vaheaken ning taustaks kõlab veel YouTube’is töötav video.
Väikse tähelepeanu võime ning suure tähelepanu vajadusega oleme me kolinud Twitterisse kus me oma tegemistest saame teisetle veel lühemalt teada anda kui me seda kunagi varem olnud. Sellest tekib ka minu mure. Meie tähelepanuvõime väheneb veelgi ning meie suhtlemisoskus väheneb. Me küll õpime ütlema midagi väga konkreetselt ning otse aga kas me suudame öelda ka midagi vajalikku. Vähesed suudavad.
Twitter on vaikselt võtmas üle kõiki erinevaid sotsiaalseid võrgustikke. Selleks, et olla tänapäeval kõigest ning kõigist teadlik, peab sul olema Twitteris konto.
Pean minagi ausalt tõdema, et mul on Twitteri konto ning minagi kipun kahjuks liigselt aega veetma Twitteris ning ülejäänutes suhtlusportaalides. See ei olegi mõeldud väga just arutleva jutuna aga hoiatavana.
See milleni ma jõuda tahtsin ning nagu näha mitte just väga otset teed pidi oli järgnev:
Twitteriga suudame me öelda midagi konkreetset ning suudame hoida ennast kasutamast nii liigseid emotsioone ja emotikoone. See, et me vähendame kvantiteeti ei tähenda, et me parandaks kvaliteeti. Tasuks kriitilise pilguga üle vaadata, mida kõike me kirjutame ning kuidas me ennast väljendame. See autor kaasa arvatud.
neljapäev, 24, detsember 2009
Aasta kokkuvõtte
Täna, olen ma kindel, et tuleb pikk öö. Miks? Sest ma soovin see aasta ja just täna hakkama saada millegi sellisega, millega Kärt on juba ei tea mitmendat aastat hakkama saanud. Tahaks aasta kokku võtta, lint peale siduda, viimane lihv anda ning visata tolmu koguma ta ajaloo ning mälu kogumiskasti. Kas ma teen seda just nii nagu tema, ma ei tea aga selle ma lõpuks ära teen. Kõlab küll lollilt. Täpselt nii nagu ma lubasin enesele, et teen mõned ebameeldivad kodutööd ära. Kui see pole nii väga ebameeldiv kui aga tüütu.
Vabandage, parandan ennast. Tulid just mõned seigad sellest aastast meelde. KA ebameeldivusi oli piisavalt, mida just väga meelde ei tahaks tuletada. Aga mõtlesin ikkagi kuhugi kirja panna, kus nad kauem püsiks kui minu järjekordse apsaka ning format C’ni.
See aasta on mul taaskord õnnestunud kukkuda sellise lolluse otsa, et jõulukinke kõikidele ei jõudnudki osta. 1-2 tükki ainult ning ainult üks neist ära antud. Kell sai just 0:02 ning nüüdseks olen lamanud voodis 4 päeva. Sall kaela ümber ning paksu vatiteki all. Haige olen ja seda kindlasti mitte esimest korda jõulude ajal. Seekord olen aga õnnelik, et haiglas ei pea passima, kuna mõni arst mulle vale diagnoosi oli pannud.
Võtan siis nüüd ikka lahti oma blogi ja hakkan vaikselt meenutama kuu haaval mis minuga juhtnud on ning üritan siia parimad (või halvimad) asjad, mis ma teiega nõus jagama olen kirja panna.
Hoiatan ette, järgnevalt alustate 3 A4 lugemist.
Jaanuar
Käisin ära esimest korda Taevaskojas ning ka Chalice’i uue plaadi esitlusel. Samuti mõtlesin esimest korda valjult gen-klubisse mineku osas. Sinna jõudsin ma aga ütleme nii peaaegu aasta hiljem.
Esimene külastuskäik Tartu stomatoloogide juurde, kus mul hea meelega ilmselt rahakott ning püksid koos nendega oleks pihta pandud. Aga vastukaaluks võiks öelda, et kuradi head tööd tegid mu hammastega ikkagi.
Vaevalt olin jõudnud selleks kuuks leppida ühe väga lähedase inimese surmaga leppida, kui kuulsin ligi kuu aega hiljem (29. Jaanuar), et ühel minule teisel inimesel on diagnoositud vähk. Umbes aasta(ja 13. Reedel) pärast lahkus ta siit ilmast.
Veebruar
Olen blogipostituste lugemisega jõudnud poolde kuusse ning avastasin, ma ei oska kirjutada. Milline üllatus. Peale selle on minu tõmmatud analoogid lihtsalt halenaljakad koopiad kellegi teiste omadest. Heh.
Veebruar oli minu jaoks huvitav kuu. Käisin Külaliste kontserdil ning sain tuttavaks Tuuliga. Kellega oli plaan varem kohtuda kui alles aasta aega hiljem ning Elleri 90ndal sünnipäeval. Aga kord niimoodi juhtus.
See kuu tundsin ma esimest korda oma Tartu sõprade ning tuttavate vast tärganud silmakirjalikkust ning mitte-nii-heatahtlikust. Nüüd, Detsembris tunnen ja näen seda mitmekordselt.
Sellele lisaks tegin esimese kokkupuute suurema tutvusega, mis on nüüdseks muutnud minu maailmapilti ning mõttemaailma mõningates asjaoludes päris kardinaalselt.
Märts
Selle kuu 23. Kuupäeval tegin ühe esimese suurima impulsiivse teo, millest sai alguse omaette seiklus ning see oli justkui doominokivi, mis pani mind teele uute tegude ja inimeste poole.
Märtsis oli ju Raud-Saller, kuidas See mul ometi meelest läks?!
Aprill
Õppisin end süüdistama asjades, milles ma süüdi ei olnud.
Sünnipäev oli ka sel kuul. Kingitus siiamaani alles ning blogis selline jutt – „alates tänasest hakata elama oma sõnade järgi, et mitte kahetseda pärast millegi tegemata jätmist. Algus on juba tehtud.!“ Seda ma ei ole teinud ning kutsuge mind valetajaks kui soovite.
PS. Portugal on tore riik.
Mai
2. Jarek Kasari kontsert.
„..oeh..viimasel ajal on juhtunud nii palju...NII PALJU, mis ilmselt jääb meelde väga pikaks ajaks..ja kõik on olnud hea ning omamoodi..“ vabandust, ei jäänudki.
Juuni
Selles kuus tulin ilmsik selliste vaimusünnitistega nagu seda olid „Poleks osanud arvatagi, et kui kirsades mööda linna ringi käin siis äratab see tähelepanu. Aga vähemalt on jalad täiesti kuivad ning kõhtki tühi.“
RABAROCKil käisin ka. Seda ei sa mainimata jätta. Mitmed asjad said mulle sel palju selgemaks ning mitmed tutvused palju paremaks. Kindlasti oli see minu jaoks väga tähtis sündmus. Mitte ainult muusikaliselt vaid, et sain targemaks nii kogemustelt kui ka kõigelt muult. Just sellepärast kannangi RABAka käepaela siiamaani käel.
Juuli
Käisin Saaremal, mis nagu Rabarock jääb mulle väga pikaks ajaks meelde. Sündmuseid jätkus ning uusi kogemusi. Samuti maailmapildi nägemise kõverpeeglist, mida suurem osa kutsuvad reaalsuseks.
Aga peale esimest korda Saaremaal käimist oli ka see aasta folk. Ma ei käinud seal küll esimest korda, aga parim oli ta seekord ometi. Märksõnad oli koduvein, uued tuttavad ja ka väga hea seltskond. Siiamaani on meeles kõik (mida alkohol just esimesel õhtul) ära ei kustutanud.
Väidetavalt sain hakkama ka oma esimese muusikalise palaga. Millegipärast seda ma ei mäleta. Näete, valetan juba iseendalegi.
August
Klassi nii nimetatud kokkutulek. Vanad emotsioonid said lõkkele puhutud ning neile kusti peale. Ahjaa, ma ei räägi enda omadest. Igatahes, 10 aasta pärast näeme ilmselt.
August oli täidetud Tartuffi heade filmidega, kohvi ning väga meeldiva vestlusega.
Vabandage kui ei oska oma meeldivaid emotsioone sõnadesse panna. Kell on ikkagi 01:24 ning ma täna ärkasin kell 8 hommikul. Pidin kirja posti panema, aga midagi läks segamini ja see jäigi saatmata.
Kurat võtaks, mulle meeldivad minu ajuvabad postitused. Näiteks:
..ja augustis oli mul liiga palju vaba aega
..mis veel sisutühja ma kirjutada oskan. Kadrilt sain külge veidra harjumuse ainult salateid süüa. Andsin alla kuna nuga sai nüriks.
September
Veidrus. Semptember oli nii igav, et ei suutnud siia midagi kirjutada. Tsiteerides Ameerika klassikuid – School is such a downer.
Oktoober
Rebaste ristimine oli kas septembris või oktoobris aga oktoobris ma sellest kirjutasin. Aga see pole oluline, sest ma ei mäleta sellest kahjuks eriti muud kui ühte Monte Cristot ja väga meeldivat vestlust, mida ma Kärduga jagasin.
Taaskord märksõnaks uued tutvused – Maarja ning Kristina
Kohtumine roheliste Kallega, kes viis meid Räpina maantee ääres asuvasse majja gin-toonikut jooma. Sürr. Kohtasin teda Elleri 90nel. Mind nähes pööras ta koheselt ümber ning rohkem ma teda tol õhtul ei näinud.
November
Märksõnad – 400km kodutöid
Detsember
Üürike vestlus ühega avantüristest, mis avas minul akna Eesti blogimaailma ning ma ei piirdunud ainult 1 või 2 blogiga.
PÖFF – sel aastal omapärasem.
..ja sain sel kuul veel töökoha ja jäin tõsiselt haigeks.
Kokkuvõte:
Sellise lühikese ning väga sügava kokkuvõtte teen ilmselt uue aasta paiku kui annan ka lubadused, et luban uuel aastal olla rohkem...uudishimulikum ning seiklushimulisem. Või noh, midagi sarnast. Kui viitsisite need 3 ja pool A4 läbi lugeda siis ma teen teile kingi. Saate ühe muumitrolli pulgakommi. Ja ikka ühe neist headest kommidest.
Kuid ühte asja võin ma kindlalt öelda, tänud inimestele tänu kellele olen palju targemaks saanud ning mõistan nüüd mõningaid asju palju paremini ja selgemini.
Nüüd olen ma väsinud ning näen välja selline:
..okei, väike tüng, ei näita siin ma ennast..pilti tegin ja see on mu töölaual alles, aga kui keegi VÄGA seda näha tahab (ja selles ma VÄGA kahtlen) siis ma ehk isegi näitan. Aga siis muumi pulgakommi ei saa.
Vabandage, parandan ennast. Tulid just mõned seigad sellest aastast meelde. KA ebameeldivusi oli piisavalt, mida just väga meelde ei tahaks tuletada. Aga mõtlesin ikkagi kuhugi kirja panna, kus nad kauem püsiks kui minu järjekordse apsaka ning format C’ni.
See aasta on mul taaskord õnnestunud kukkuda sellise lolluse otsa, et jõulukinke kõikidele ei jõudnudki osta. 1-2 tükki ainult ning ainult üks neist ära antud. Kell sai just 0:02 ning nüüdseks olen lamanud voodis 4 päeva. Sall kaela ümber ning paksu vatiteki all. Haige olen ja seda kindlasti mitte esimest korda jõulude ajal. Seekord olen aga õnnelik, et haiglas ei pea passima, kuna mõni arst mulle vale diagnoosi oli pannud.
Võtan siis nüüd ikka lahti oma blogi ja hakkan vaikselt meenutama kuu haaval mis minuga juhtnud on ning üritan siia parimad (või halvimad) asjad, mis ma teiega nõus jagama olen kirja panna.
Hoiatan ette, järgnevalt alustate 3 A4 lugemist.
Jaanuar
Käisin ära esimest korda Taevaskojas ning ka Chalice’i uue plaadi esitlusel. Samuti mõtlesin esimest korda valjult gen-klubisse mineku osas. Sinna jõudsin ma aga ütleme nii peaaegu aasta hiljem.
Esimene külastuskäik Tartu stomatoloogide juurde, kus mul hea meelega ilmselt rahakott ning püksid koos nendega oleks pihta pandud. Aga vastukaaluks võiks öelda, et kuradi head tööd tegid mu hammastega ikkagi.
Vaevalt olin jõudnud selleks kuuks leppida ühe väga lähedase inimese surmaga leppida, kui kuulsin ligi kuu aega hiljem (29. Jaanuar), et ühel minule teisel inimesel on diagnoositud vähk. Umbes aasta(ja 13. Reedel) pärast lahkus ta siit ilmast.
Veebruar
Olen blogipostituste lugemisega jõudnud poolde kuusse ning avastasin, ma ei oska kirjutada. Milline üllatus. Peale selle on minu tõmmatud analoogid lihtsalt halenaljakad koopiad kellegi teiste omadest. Heh.
Veebruar oli minu jaoks huvitav kuu. Käisin Külaliste kontserdil ning sain tuttavaks Tuuliga. Kellega oli plaan varem kohtuda kui alles aasta aega hiljem ning Elleri 90ndal sünnipäeval. Aga kord niimoodi juhtus.
See kuu tundsin ma esimest korda oma Tartu sõprade ning tuttavate vast tärganud silmakirjalikkust ning mitte-nii-heatahtlikust. Nüüd, Detsembris tunnen ja näen seda mitmekordselt.
Sellele lisaks tegin esimese kokkupuute suurema tutvusega, mis on nüüdseks muutnud minu maailmapilti ning mõttemaailma mõningates asjaoludes päris kardinaalselt.
Märts
Selle kuu 23. Kuupäeval tegin ühe esimese suurima impulsiivse teo, millest sai alguse omaette seiklus ning see oli justkui doominokivi, mis pani mind teele uute tegude ja inimeste poole.
Märtsis oli ju Raud-Saller, kuidas See mul ometi meelest läks?!
Aprill
Õppisin end süüdistama asjades, milles ma süüdi ei olnud.
Sünnipäev oli ka sel kuul. Kingitus siiamaani alles ning blogis selline jutt – „alates tänasest hakata elama oma sõnade järgi, et mitte kahetseda pärast millegi tegemata jätmist. Algus on juba tehtud.!“ Seda ma ei ole teinud ning kutsuge mind valetajaks kui soovite.
PS. Portugal on tore riik.
Mai
2. Jarek Kasari kontsert.
„..oeh..viimasel ajal on juhtunud nii palju...NII PALJU, mis ilmselt jääb meelde väga pikaks ajaks..ja kõik on olnud hea ning omamoodi..“ vabandust, ei jäänudki.
Juuni
Selles kuus tulin ilmsik selliste vaimusünnitistega nagu seda olid „Poleks osanud arvatagi, et kui kirsades mööda linna ringi käin siis äratab see tähelepanu. Aga vähemalt on jalad täiesti kuivad ning kõhtki tühi.“
RABAROCKil käisin ka. Seda ei sa mainimata jätta. Mitmed asjad said mulle sel palju selgemaks ning mitmed tutvused palju paremaks. Kindlasti oli see minu jaoks väga tähtis sündmus. Mitte ainult muusikaliselt vaid, et sain targemaks nii kogemustelt kui ka kõigelt muult. Just sellepärast kannangi RABAka käepaela siiamaani käel.
Juuli
Käisin Saaremal, mis nagu Rabarock jääb mulle väga pikaks ajaks meelde. Sündmuseid jätkus ning uusi kogemusi. Samuti maailmapildi nägemise kõverpeeglist, mida suurem osa kutsuvad reaalsuseks.
Aga peale esimest korda Saaremaal käimist oli ka see aasta folk. Ma ei käinud seal küll esimest korda, aga parim oli ta seekord ometi. Märksõnad oli koduvein, uued tuttavad ja ka väga hea seltskond. Siiamaani on meeles kõik (mida alkohol just esimesel õhtul) ära ei kustutanud.
Väidetavalt sain hakkama ka oma esimese muusikalise palaga. Millegipärast seda ma ei mäleta. Näete, valetan juba iseendalegi.
August
Klassi nii nimetatud kokkutulek. Vanad emotsioonid said lõkkele puhutud ning neile kusti peale. Ahjaa, ma ei räägi enda omadest. Igatahes, 10 aasta pärast näeme ilmselt.
August oli täidetud Tartuffi heade filmidega, kohvi ning väga meeldiva vestlusega.
Vabandage kui ei oska oma meeldivaid emotsioone sõnadesse panna. Kell on ikkagi 01:24 ning ma täna ärkasin kell 8 hommikul. Pidin kirja posti panema, aga midagi läks segamini ja see jäigi saatmata.
Kurat võtaks, mulle meeldivad minu ajuvabad postitused. Näiteks:
Seened!
ma arvan, et see ütleb kõik. (19.august)
..ja augustis oli mul liiga palju vaba aega
..mis veel sisutühja ma kirjutada oskan. Kadrilt sain külge veidra harjumuse ainult salateid süüa. Andsin alla kuna nuga sai nüriks.
September
Veidrus. Semptember oli nii igav, et ei suutnud siia midagi kirjutada. Tsiteerides Ameerika klassikuid – School is such a downer.
Oktoober
Rebaste ristimine oli kas septembris või oktoobris aga oktoobris ma sellest kirjutasin. Aga see pole oluline, sest ma ei mäleta sellest kahjuks eriti muud kui ühte Monte Cristot ja väga meeldivat vestlust, mida ma Kärduga jagasin.
Taaskord märksõnaks uued tutvused – Maarja ning Kristina
Kohtumine roheliste Kallega, kes viis meid Räpina maantee ääres asuvasse majja gin-toonikut jooma. Sürr. Kohtasin teda Elleri 90nel. Mind nähes pööras ta koheselt ümber ning rohkem ma teda tol õhtul ei näinud.
November
Märksõnad – 400km kodutöid
Detsember
Üürike vestlus ühega avantüristest, mis avas minul akna Eesti blogimaailma ning ma ei piirdunud ainult 1 või 2 blogiga.
PÖFF – sel aastal omapärasem.
..ja sain sel kuul veel töökoha ja jäin tõsiselt haigeks.
Kokkuvõte:
Sellise lühikese ning väga sügava kokkuvõtte teen ilmselt uue aasta paiku kui annan ka lubadused, et luban uuel aastal olla rohkem...uudishimulikum ning seiklushimulisem. Või noh, midagi sarnast. Kui viitsisite need 3 ja pool A4 läbi lugeda siis ma teen teile kingi. Saate ühe muumitrolli pulgakommi. Ja ikka ühe neist headest kommidest.
Kuid ühte asja võin ma kindlalt öelda, tänud inimestele tänu kellele olen palju targemaks saanud ning mõistan nüüd mõningaid asju palju paremini ja selgemini.
Nüüd olen ma väsinud ning näen välja selline:
..okei, väike tüng, ei näita siin ma ennast..pilti tegin ja see on mu töölaual alles, aga kui keegi VÄGA seda näha tahab (ja selles ma VÄGA kahtlen) siis ma ehk isegi näitan. Aga siis muumi pulgakommi ei saa.
esmaspäev, 21, detsember 2009
pärast viimast tööpäeva sel kuul, seadsin oma sammud bussijaama. Ilm oli maagiline ning ma olin õnnelik, et saan kodus aja maha võtta, kui väljas nii minu on. Aga noh, nagu alati ma eksisin. 3h mõnusat bussisõitu ning seadsin oma tagumiku keset diivanit maha ning siis hakkas tsirkus peale.
ligikaudu kümne minutiga tõusis palavik lakke ning peagi hakkas valutama. Ei arvanud sellest palju. Siis kadus kogu jõud mu kehast ning ma vajusin küllili kui puudus igasugune kavatsus püsti tõusta.
Öö oli üks jubedamaid minu elus. Tegu ei olnud õudusunenäoga vaid pigem lõputute hallutsinatsioonidega. Ma tajusin enda ärkvel olekut kuigi tundsin, et olen kuskil mujal ja teen midagi muud. Mitu korda plaanisin püsti tõusmist, kui keegi mulle millegagi justkui otsaette virutas ning ma olin taas pikali ning selle õuduse manu.
kell 04.30 oli minu palavikuks 38,5. Õnneks ei ole nii jube kui esmapilgul tundus.
Taaskord tehti mulle selgeks kui abitu, üksi ning võimetu inimene tegelikult sellises olukorras on.
Nüüd sain õnneks endale pärnaõie teed sisse aetud ning temperatuur langes..loodan parimat, sest Narva arstide juurde ennast küll vedada ei tahaks.
ligikaudu kümne minutiga tõusis palavik lakke ning peagi hakkas valutama. Ei arvanud sellest palju. Siis kadus kogu jõud mu kehast ning ma vajusin küllili kui puudus igasugune kavatsus püsti tõusta.
Öö oli üks jubedamaid minu elus. Tegu ei olnud õudusunenäoga vaid pigem lõputute hallutsinatsioonidega. Ma tajusin enda ärkvel olekut kuigi tundsin, et olen kuskil mujal ja teen midagi muud. Mitu korda plaanisin püsti tõusmist, kui keegi mulle millegagi justkui otsaette virutas ning ma olin taas pikali ning selle õuduse manu.
kell 04.30 oli minu palavikuks 38,5. Õnneks ei ole nii jube kui esmapilgul tundus.
Taaskord tehti mulle selgeks kui abitu, üksi ning võimetu inimene tegelikult sellises olukorras on.
Nüüd sain õnneks endale pärnaõie teed sisse aetud ning temperatuur langes..loodan parimat, sest Narva arstide juurde ennast küll vedada ei tahaks.
laupäev, 19, detsember 2009
..kui ma jõulupeol jõin ennast pilpaks (mille pärast on mul häbi ja millest ma tegelikult tahtsin hoiduda) siis eile ma töötasin ennast pilpaks. Asi ei olnud selles, et palju tööd oli, vaid selles, et vahepeal ei olnudki mitte midagi teha. Jäi üle vaid istuda, seina vahtida ning lasta mõtetel minna valutavate jalgade peale. kell 15-03. Võimas.
Aga eks siis täna ja homme uuesti tööle ning siis koju..lõpuks.
Aga eks siis täna ja homme uuesti tööle ning siis koju..lõpuks.
Telli:
Postitused (Atom)
